Korraldaja
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus | Info ja kõik nende projektid
Projekti taust ja eesmärgid
- Eestis on igal aastal kümneid tuhandeid inimesi, kes vajavad vereülekandeid. Õnneks on ka kümneid tuhandeid doonoreid, kes enda vere loovutamisega lugematutele inimestele head teevad. Viimastel aastatel on Eestis doonoreid 32 000-37 000.
- Doonorite kaasabi on vereülekandeid vajavate inimeste tervise ja elude päästmisel määratu tähendusega.
Mida Sina saad teha?
Selleks, et verekeskus suudaks haiglate jaoks tagada vajalikud verevarud nii plaaniliste operatsioonide kui erakorraliste olukordade tarbeks vajame pidevalt terveid ja lahkeid inimesi, kes ulatavad doonoritena abivajajatele oma abikäe.
Tule doonoriks, kui oled:
- terve, ei põe hetkel mõnda viirushaigust ega tarvita ravimeid
- puhanud ja söönud
- kehakaaluga üle 50 kg
- 18-60 aastane
- Lähem info ja asukohad siin
Lisaks korraldame igapäevaselt doonoripäevasid meie tööpiirkonda jäävates maakondades. Doonoripäevade kohta pidevalt uuenev info asub siin.
Kui Sa soovid teada, kuidas saada doonoriks või lihtsalt koguda rohkem infot doonorluse kohta, palun külasta meie veebikodu aadressil www.verekeskus.ee ja liitu meiega ka Facebookis fännilehel Doonorid ja Sõbrad.
Mida on tehtud?
- Doonorite verest valmistatud preparaadid aitavad iga päev päästa elusid. Näiteks 2009. aastal tehti Eesti haiglates kokku 17 000-le inimesele ligi 85 000 erineva verekomponendi ülekannet.
Anna siia kommentaariumisse teada, kui sa oled doonor. Selgita ka natuke teistele, miks sa seda teed.
Olen verd loovutanud 25-l korral. Õiguspoolest ei mõtle ma sellele, miks ma seda teen. See on pigem elustiil, loomulik käitumine, nagu ka hättasattunule appitõttamine. Ka siis ei mõtle sa, ei enne ega pärast, miks sa seda teed. Minu isa oli doonor, minu vend ja tema pere liikmed on doonorid. Me ei tee seda seepärast, et end heana tunda, et nüüd päästsime sellega kellegi elu.Tegelikult on ikka pagana hea tunne pärast vere andmist. Võib-olla sellest tundest ongi tekkinud sõltuvus. Muidugi võib seda tunnet põhjustada see, et oled pärast poole kilo võrra kergem.
Olen verd andnud viiel korral. Pärast on huvitav olemine, samuti on see heategu ning tegelikult motiveerib tass ka. Äge on “hea inimese” tassidest juua pakkuda külalistele. Mul kodus päris mitu tassi juba :) Kahjuks viimasel ajal ei ole saanud verd anda, kuna Hgb madal. Igaüks väga hästi doonoriks ei sobi. Kui sobid ja nakkusi ei karda (tõenäosus on muidugi alati “minimaalne”, kuid ka minimaalne võib olla paljude jaoks piisavalt kõrge), siis mine kindlasti!
Raha ega aega mul heategevseks pakkuda pole. Veri on taastuv “annetusvara”.:)
Olen doonor, kuna nii saan inimesi aidata. Raha on vähe, verd ikka leidub!!
Verd loovutan heameelega, hea nii endale (suurendab immunsust) kui ka teistele, kes seda vajavad. Pean kahjuks tõdema et viimase aasta jooksul pole jõudnud verekeskusesse, kuid loodan lähi ajal selle vea parandada.
Tänud meeldetuletamast seda püha üritust – võtsingi täna vaba õhtupooliku ja sammutan end siis 6ks ädalasse – saab tehtud see vana lubadus.
Olen olnud doonor juba ligi 6 aastat.. vahelduva eduga, viimasel ajal aga tihedamalt :) Teen seda, sest tahan ja ega mind eriti ei huvita see, et mida ma ise saan, vaid tunne, et saan endast anda midagi, mis võib aidata kellelgi ellu jääda, on tõeline tasu mulle :)
Päikest Kõigile!
Olen verd andnud 18 eluaastast alates vahelduva eduga nüüdseks siis oma 4 aastat. Anda tahaks muidugi rohkem, aga alati ei taheta võtta (madal hemoglobiin) ja kui võetakse siis alati manitsetakse rohkem liha sööma ja pannakse pikemad vahemaad :) Aga miks ma seda teen, seda ei oskagi seletada. Loomulikult üks põhjus, et selle tegevusega saab elusid päästa ja kunagi ei tea millal endal vaja läheb. Ja mul nii maitsev veri ka (0-). Aga kui see kõrvale jätta siis võib öelda, et see on niiöelda justkui sõltuvust tekitav tegevus, korra annad, ja siis tahad veel ja veel ja veel anda. Boonuseks on muidugi ka see suur šokolaad mille pärast saab :)
Mina olen verd andnud alates sellest hetkest, kui sain 18, ehk siis varsti juba 7 aastat. Olen teinud seda seepärast, et see pisike nõelatorge võib päästa kellegi elu… ja alati peale seda on nii hea tunne:)
Olen hetkel 17, doonoriks saamine on olnud juba 3 aastat unistuseks, poole aasta pärast loodetavasti see unistus ka teostub (kui mul on kõik olemas et keskused üldse mu verd tahaksid) Igastahes nõustun Marikaga, alati peale vere andmist on nii tohutult hea tunne, see ongi omamoodi sõltuvus. See on justkui combo, kui sul on pärast vere annetamist hea tunne, ning sa tead, et aitad sellega inimesi.. Igastahes ma tõesti ootan, ja loodan, et ka mina saan kunagi doonoriks :)