Mariann Volkonski – Help.ee üks asutajatest – kirjutas eelmisel nädalal Postimehe vahel olnud Tallinna Lastehaigla Toetusfondi poolt välja antud heategevuslikku lisasse "Heategu tulevikku" väikese artikli. Kindlasti lugemist ja mõtisklemist väärt.
Üks minu sõbranna külastas hiljuti oma viieaastase tütrega lastekodu. Õhtul küsis tüdruk kodus suurt karpi ja kogus kõik oma ilusamad lelud sinna sisse. Kui ema küsis, miks ta nii teeb, vastas see viieaastane, et tahab anda mänguasjad lastekodulastele, sest neil ei ole ju vanemaid, kes mänguasju kingiks!
Sarnased siirad ja lapsemeelsed ettevõtmised pannakse sageli väikeste inimeste väikese maailmamõistmise arvele. Ent kui täiskasvanu on nõus loobuma oma maisest varast – ja veel võhivõõra heaks, sest kellelgi võiks neid asju tõesti rohkem vaja minna – siis märkab kõrvaltvaatajate pilgus vaid umbusku ja arusaamatust. Aga uskuge – just lapselikust ja hirmudest piiramata maailmapildist on meil vägagi palju õppida.
Tegelikult ei ole igapäevaelus millegi hea kordasaatmiseks nii suuri žeste tarviski. Vaja on märgata elu enda ümber ja aidata seal, kus jõud üle käib. Üks tuttav imestas kunagi, et mis heategevusest me räägime, kui laual laiutavad makaronid? Laps ütles selle peale, et pangu ta ketšupit hulka, maitseb paremini! Aga nii ongi, et täiskasvanud kipuvad meil asju materialiseerima ja keeruliseks ajama – ja Eesti inimene miskipärast alahindab oma võimet head teha.
Ka mitmed teaduslikud uuringud tõestavad füüsilise ja emotsionaalse kontakti tervist soodustavat mõju. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab lähedust. Aidata saavad ju tegelikult kõik – lapsed,vanemad ja vanaemad, jõukad ja vähem jõukad. Nii, nagu lapsed lahendavad makaroniprobleemi ketšupiga, saab ka heategemist alustada millestki lihtsast ja üldsegi mitte materiaalsest. Vahel on vaja üksnes kuulata, teha lemmikloomale pai või oma nõuandega keerulisest olukorrast välja aidata. Andjale ei maksa sedalaadi abi suurt midagi, aga saajale võib olla kullahinnaga.
Kuigi need tunduvad võib-olla tühipaljad ilusad sõnad – siis tuleb olla julge ja järgi proovida. Näiteks kõik minu sõbrad juba teavad, et mu käekott sisaldab alati väikest šokolaadi, millega saab tänutäheks kellegi päeva ilusamaks muuta. Ühel päeval oli vaja rõõmsaks teha varahommikuses rõskuses morn tänavapühkija, teisel päeval bussijuht, kes liikuma hakanud sõiduki peatas ja kolmandal keemilise puhastuse teenindaja, kes leidis pikast järjekorrast hoolimata võimaluse mu mantel samal päeval puhastada. Naeratus on garanteeritud! Ning kellele šokolaadid ja sõnumid liiga triviaalsed tunduvad, võivad kinkida ilusa päeva vanadekodulistele, võttes kaasa korvitäie sinililli ja palju aega kuulamiseks. Minnes veredoonoriks või kirjutades alla elundidoonorlusele on võimalus päästa suisa elu! Üldiselt olen seda meelt, et heategemine peaks algama sealt, kuhu abikäsi kõige paremini ulatub. Heategevust ei peaks piirama mastaapide ja ressurssidega – alustama peaks koduõuest, naabrist, külast, vallast. Kõigile neile aga, kes on kilomeetri raadiuses juba inimesed rõõmsaks teinud jatahavad abistavat kätt veelgi kaugemale pakkuda, on loodud eraalgatusel põhinev heategevuslikettevõtmine internetis aadressil www.help.ee. Me kaasame oma tegevusse nii suuremad heategevusorganisatsioonid kui need, kelleni meedia ei jõua või kellel lihtsalt ei jätku ressursse, et end ise kuuldavaks teha. Võib-olla leiad just siit võimaluse oma kodulinnaski kedagi rõõmustada? See on kindlasti üks võimalik alguspunkt, kus oma heateofantaasiad teoks teha!
